Tomi Adeyemi

Minu jaoks suur pettumus, jätsin pooleli.
Siiani on kõik Aafrika mütoloogial pühinevad lood mulle meeldinud, aga ma ei tea, kas asi on selles, et tegelased käituvad täiesti jaburalt, nagu seda ainult tõsise hormoonilaksu all olevad teismelised suudavad (kuigi tegu on siiski juba hilisteismelistega) või häiris raamatu äärmiselt stampne ülesehitus (korjame asju ja kui kraami kokku saame, siis päästame maailma) ja ohtrad klišeed ... ilmselt kõik kokku.
Ja need täiesti jaburad süžeekäigud ja ebaloogilised olukorrad. Üks näide: Zelie on koolis/rennis ja tema vend ka (kuskil mujal hoopis), ja see kõik toimub enne seda, kui ta peab isaga kalale minema, millest järeldan, et on hommik enne päikesetõusu. Fine, Nigeerias on palav, väga loogiline, et osa elu käib öösel, suudan alla neelata. Siis selgub, et isa läks üksi merele ja nüüd upub. Vend jookseb Zeliet kutsuma (?!), nad jooksevad mõlemad turule (paaditurg vee peal) ja seal on näha, et isaga on väga pahasti ja paat, mis tema poole sõidab, ei jõua õigel ajal. Siis hüppab vend sisse, UJUB sinna ja päästab isa ära. Selle stseeniga on nii palju valesti, et ma isegi ei hakka. Ja siis see tohutu areen KÕRBES, mis vett täis lastakse, et maagieelikud saaksid seal kahuritega paadivõitlusi pidada. Selles maailmas OLI maagia, selle tagasitoomise nimel kogu kamm käib, ja seal seda kindlasti ei kasutata. JA vesi on soolane. Vadever.
Mis lõpuks sundis raamatu käest viskama oli peategelane Zelie, kes oli hullukajavalt tüütu. Kas te Nynaevet mäletate? Väga sarnane.… (mehr)